õrnad me oleme
pole vaja maarabandust
ei lihet ei müürlainet
kõik kõigub niigi
pakpoordist teise
täiskõhust tühisusse
pöörab põrnasid
pahempidi
isegi kakskümmend viis
grammi konjakit
ei silu neid triikimata
erisuunalisi viike
kuid nii hirmsasti
maitseb söök ja jook
kui hea oleks hommikuti
selga tirida
vaid pool pintsakut
kahte jalga
pooled püksid
teised jääksid koju
ootama kuni tulen
töölt või koguni poest
liputaksid säärt
ja varrukat
aga mina pean
võtma mõlemad
sest muidu ei mahu
kollektiivselt mõelda
putuklikult perfektseid
püramiide luua
sabas sulgunud
väravate kiuste
kuid kuskil on pilu
nõelasilma suurune
kuhu kaovad kõik
avahingsed kaamelid