29. mail 1988 – Punane meri

Palavus kasvab iga päevaga. Hommikune sööklarivistus toimub juba hirmsa kuumuse käes. Masinaruumist värske õhu kätte tulles tundub see küll jahe ja värskendav, kuid tegelikult on üle 30°C. Kambüüsis on temperatuur 75°C. Ma pole sinna sisse küll astunud, kuid avatud uksest möödudes lööb sealt justkui leil näkku. Vaesed kokad, nende valged särgid on märjad ja seetõttu peaaegu läbipaistvad.
Rühime merd künda, ühtegi maismaapunkti ei paista, lage vesi. Kell 18.00 oli õhutemperatuur 42°C, merevesi 27°C. Pikka aega ilma jahutamata olla ei saa. Tuleb käia tuletõrjevooliku all end üle uhamas. See parendab olukorda umbes kümneks minutiks. Külm vesi laevas on sama haruldane kui elevant Antarktikas. Seda lihtsalt ei ole. Joome sooja või leiget-läilat vett. Aga hea, et sedagi saab.
Dahlaki saarestikku sisenedes tuleb kahetunnine häire, kuna saarestik koosneb korallidest ja seal ümber on teravad korallrifid. Käisin jälle voolikuvee all. Hea on vaadata seda õndsust, mis peegeldub kümblevate inimeste nägudelt. Õhtul tuleb laeva bändi kontsert ja vist ka mingi film. Meie seda ei näe, oleme vahis.
Oleme ületanud juba põhjatroopikajoone. Läheneme ekvaatorile veel. Väikseimaks kauguseks jääb umbes sama palju, kui Tallinnast Kiievisse. Meil on kavatsus teha masinaruumi ka üks mereveedušš. Siin on üks põrandaplaatideta nurgake, kust vesi märkamatult otse trümmi läheks. Pärast pumpame nagunii trümmis oleva vedeliku välja. Sööklas söömine meenutab türgi saunas käimist. Meil on küll ainult lühikesed püksid jalas, kuid selt väljudes ollakse läbimärjad ja ligunenud. Ei aita muud, kui jälle vooliku alla.
...

31. mail 1988 – Dahlaki saarestik Punases meres

Kell on kolm öösel, seisame koos Džurajeviga masinaruumis ankruvahis. Käisin PEŽis, seal magas kõhuli diivanil vanemleitnant Kassilov. Umbes pool tundi hiljem tegi meditsiiniteenistuse leitnant kontrollringkäiku ning avastas tukkuva vahivahetuse PEŽist. Ka trümmivaht katlaruumis magas täies koosseisus. See on hästi valvas vahtimine Etioopia vetes: tekk on täis automaatidega mehi, alumistes kihtides kogu valve aga magab. Heidaksin ka ise heameelega, keegi kontrollima nagunii enam ei tule, aga mul on jäänud seista alla tunni.
Enne õhtusööki.
Täna käisid kaks meie kaatrit saarel. Sukelduti vee alla ja toodi pinnale koralle. Õnnestus üks ka endale saada. Päris pirakas. Nägin selle puhastamisega hirmsasti vaeva. Koralli küljes oli palju tillukesi vähilisi ja tarantlilaadseid loomakesi. Haises jubedasti. Algul mõtlesin ta oma raudkasti viia, kuid arvestades lõhna kiiret levikut mõtlesin ringi ja panin ta masinaruumi kütusetsisterni otsa. Kuivagu seal ja haisegu. Loodan, et keegi pihta ei pane ega ära ei viska. Korall polnud sugugi kõige ilusamate killast, kuid siiski huvitava välimusega. Meenutas aju koos jupikese selgrooga. Värvidest oli näha kollast, valget, punast ja rohelist. Need värvid kaovad pärast puhastamist, jääb ainult valge.
Pool tundi tagasi eemaldus meie kõrvalt veetanker Lena.
...

11. juunil 1988 – Omaani laht

Juba oleme Pärsia lahe kõri juures. Meie kõrval seisab suur Vene tanker, eemal mingi võõras helikopteriga. Ilm on lausa vastikult palav ja külma vett ei ole. Joome mingit läilat sooja destillaati. See ei vähenda janu. Täna öösel ei töötanud meie kubrikus konditsioneer. Palavuse tõttu võtsime oma madratsid selga ja läksime vööritekile magama. Hea jahutav tuuleke ja miljardite siravate tähtedega taevas. Uinusin ruttu. Öösel hakkas natuke jahe, keerasin endale pool tekki peale. Kell neli äratati, sest meie vahetus algas. Hommikul kohe anti häire, käivitasime kogu pöörleva tehnika ja seilasime edasi väina poole. Selleks ajaks oli pardale võetud seltskond 8. eskaadri staabiohvitsere, kes kontrollisid veelkord laeva valmisolekut lahingutegevuseks. Mingi lühikest kasvu kap-kaks käis meie ninamasinas ja küsis Vorobjovilt midagi naeratades, ise näpuga 2. peadiisli poole näidates. Selle diisli juures teeb mulle jätkuvalt muret karteris olev suur mõra, mille kaudu õli minema voolab. Eile hoidis kaua ühtlast taset, kuid täna on 1850-st liitrist alles 1500… Vorobjov teab, aga midagi ette ei võta. Ega ma ei teagi, mida siin ette võtta saaks. See mürakas tuleks ju täielikult lahti võtta, alles siis saaks karteri kätte. Tundub, et keevitamisest polegi kasu, ainus võimalus oleks vahetamine. Karter on malmist ja üsna suure paadi suurune.
Pidevast higistamisest on kehal pisikese punased täpid. See häda kimbutab peaaegu kõiki. Minul see nii hirmus ei ole, aga mõni on päris täpiline. Väikesed kriimustused ei taha paraneda. Tursuvad natuke ja kipitavad edasi. Jalal on end mingi punane furunkel üles ajanud. Lähen nüüd ilmavaatlust ja suitsu tegema.
...